Annetaja Mari kollektsioon Egiptusest toodud riideesemetest, lauvärvidest ja vanni termomeetrist
Seekordne annetaja saatis terve kilekoti täie kahetsetud oste.
Roheliste lauvärvide kohta kirjutab ta nii:
Mul on rohelised silmad ning arvasin, et mul on kindlasti vaja rohelist lauvärvi, et oma oh kui kaunite silmade sära veelgi rohkem esile tuua. Seetõttu ostsin umbes aasta jooksul järjest kokku umbes kaheksa lauvärvipaletti, igaühes erinev roheline toon, mida erinevate värvidega miksida. Olin täitsa veendunud, et hakkan neid kunagi kasutama ja kasutasingi - igat umbes kord või maksimaalselt kaks. Ma nimelt ei kasuta tegelikult üldse erksaid ja silmatorkavaid lauvärve, võib-olla umbes neli korda aastas kokku. Igapäevaselt saan edukalt hakkama vaid ripsmetuši peale kandmisega. Praegu ei suuda ma meenutada, mida ma neid lauvärve kokku ostes mõtlesin, miks mul neid nii palju vaja oli... Õnneks nii palju mõistust oli peas, et kalleid brände ei valinud. Nende mõttetusest sain ma lõplikult aru siis, kui kolimisest oli möödunud aasta ning ma polnud oma lauvärve kordagi isegi samast karbist välja võtnud, kuhu nad kolimisega pakitud said.
Egiptusest ostetud riidehilbud "määriti" kogenematule ostjale pähe:
See imeline roosa kõlisev rätik sattus minu kappi minu elu esimeselt soojamaapuhkuselt Egiptusest. Umbes kolmandal reisipäeval, kui ma, kes ma sel ajal olin ikka täitsa noor ja loll veel, polnud õrna aimugi, kuidas egiptlastega asju aetakse, sõitsin Sharmist Kairosse ekskursioonile. Püramiidide juures oli oi kui põnev, vaatamist küllaga. Giid hoiatas tegelikult kohe, et ühelegi kaupmehele ei tohi isegi korraks otsa vaadata, rääkimata nendega vestlema jäämisest või suveniiride näppimisest. Käisin püüdlikult silmad taevas, imetlesin Sfinksi ja püramiide, pealetükkivatest kaupmeestest õnnestus edukalt mööda pääseda. Kuni ühel hetkel, kui ma olin grupist maha jäänud, ümbritses mind äkki umbes 15aastaste poisikeste kari, igal neist käed erinevat ebavajalikku egiptusenänni täis. Ühel õnnestus see roosa asi mulle ümber siduda, teised aga hõiskasid ümberringi: Shakira, Shakira ning lõid tantsu! Üritasin sellest vabaneda, ei õnnestunud, poisid lärmasid edasi. Siis arvasin, et kui ma selle roosa õuduse endale jätan, ehk siis teised jätavad mu rahule. Uurisin, palju maksab ning hakkasime kauplema. Ma ei mäleta, kui palju ma selle eest maksin, aga alghinnast igatahes umbes 75% vähem, nii tark olin juba küll. Pärast üritasin end veenda, et lähen kindlasti kõhutantsutrenni ja seal läheb sellist hirmsat kilinat-kolinat tegevat asjakest ju tarvis. No pole tänaseni tantsima läinud ega seda asjakest rohkem kui tuttavatele suveniirina näitamiseks kapist välja võtnud.
Ka see fantastiline kleit pärineb muidugi Egiptusest ja muidugi samalt esimeselt reisilt. Lugu lihtne ja tuttav ilmselt kõikidele, kes korragi Sharmis või Hurghadas käinud - mind tõmmati ühte poodi sisse, pandi diivanile istuma, toodi klaas musta teed piparmündiga ette ning hakati järjest erinevaid salle, kleite, vaipu, rannalinasid ja kõhutantsurätikuid mu ette põrandale laiali laotama, lootuses, et midagi ikka sobib. Jäin seda galabeyat vaatama ning mõtlesin, et mis mul küll sellisega teha oleks. Kaupmehe valvas silm tabas muidugi ära, et mu pilk sel peatus ning järgmisel hetkel oli ta mulle selle juba selga tõmmanud. "Look, look, beautiful, very nice! You are my best friend in the world, today I make good price only for you!" Nojah, very good price oli siis umbes 200 poundi ehk umbes 440 krooni ja sellest allapoole ta keeldus hinda laskmast, mind poest välja samuti ei lubanud, seisis uksel ees. Ostsin ära. Seljas on see olnud täpselt ühe korra, kui mingis meeltesegadushoos sõbrannadega mööda Tartu linna patseerimas käisime, kõigil galabeyad seljas. Egiptuseteemalised stiilipeod pole kahjuks enam moodsad, millele lootes ost ju sooritatud sai ning selle ürbiga kodus niisama olemiseks on ta suhteliselt kitsas ja ebamugav.
Beebide vannitermomeetrit ei kasutanud annetaja aga ühtegi korda, hoolimata nõuannetest:
Rasedatele ja äsjasünnitanutele jagatakse väga palju väga erinevaid nõuandeid ja nimekirju, mida vastsündinule vaja läheb. Üks asi neis nimekirjades on vannitermomeeter, et värske ema oma beebit liiga kuuma või liiga külma vette ei paneks. Kuna targemad inimesed olid selle termomeetri beebi stardipakinimekirja pannud, ostsin mina ka. Ei kasutanud kordagi ja ausalt öeldes ei tea ka mitte ühtegi ema, kes oleks kannatlikult vett kraadinud ning seda termomeetri järgi parajaks timminud. Küll aga on kõikidel mu tuttavatel emadel üks vannitermomeeter kasutult sahtlis seismas. Küünarnukiga saab palju kiiremini ja täpsemalt aimu, kas vesi on beebi jaoks sobiv. "Mida beebile vaja on" nimekirjadest leiab veel palju mõttetusi, mis on ilmselgelt tootjate meeleheaks sinna lisatud - näiteks beebipuuder ja beebiõli (ostsin! Ei saanud tegelikult aru, mida nendega tehakse), šampoon ja dušigeel (ostsin samuti, kuid kohe pärast ostu sooritamist sain teada, et tohtrid soovitavad beebit esialgu vaid veega pesta, et õrna naha tasakaalu mitte rikkuda) ning tömbi otsaga küünekäärid. Need on mul ka muidugi olemas, lapse küüsi nendega lõigata ei oska tänase päevani.
