"Uus kodu sai ostetud juba rohkem praktilise meele kui uljusega".."
Kes oleks võinud seda arvata, aga vahel võib juhtuda, et kuigi ostuotsus on õige, siis alles hiljem hakatakse mingite muude tegutite koosmõjul ostu kahetsema. Nii juhtus ühe korteri ostjaga, kes alles hiljem, kui selgus, et naaber pole just parima naabri tiitlit vääriv:
Ostsin 2003. aastal, enne kinnsivarabuumi algust, korteri toredasse puumajja. Majas oli dokumentide järgi kolm korterit, neist üks juba müüdud. Räämas tagaaed ja hoone ise tõotasid veel palju kõpitsemist, aga elukeskkond oli just see, mida vaja - peaaegu keset linna aga samas maalähedane. Olin uue koduga väga rahul.
Kuigi ostmisel sai loomulikult tutvud ka majakohta kättesaadavate dokumentidega algasid alles paar-kolm aastat hiljem ebameeldivad üllatused – tuli välja, et eraldi omandis, kuigi mitte eluruumina, on ka maja all olev kelder! Sellele oli jaole saanud üks abielupaar, kes seda oma jõududega renoveerima hakkas. Tegi kanakuudist elutoa, pani kartulikeldrisse mullivanni ja müüs selle sara viuhti miljoni krooni eest ühele meremehele maha.
Sellest ajast peale vahelduski minu rõõm mõnusa kodu üle kahetsusega selle üle, et olin teinud kehvavõitu ostu. Leidsin end elamas kohas, mis ajuti eluks sobimatu. Keldrisse tekkinud eluruumide tulemusel tekkis meile vahelagi, millest kostis läbi iga viimne kui sõna. Keldriruumid hakkasid käima käest kätte ja üürilised olid valdavalt iseseisvat elu alustanud noored.
Kuigi muu naabrirahvas oli mõnus ja minu oma kodu samamoodi, muutus elu siiski parajaks põrguks. Meeletult hakkas aega kuluma seaduste lugemisele (kogu see alumine elamispind oli ebaseaduslik, aga selle tõestamiseks kuluv rada näis olevat lõputu). Ülejäänud vaba aeg läks muude naabritega nõupidamistele ja erinevatele peoseltskondadele politsei kutsumisele. Magamata ööd ja stress.
Olime siiski optimistlikud, tegime maja renoveerimise plaane (hakatuseks sai üles võetud isegi ühe toa põrand, et seda ehitusliivaga tihendada, see aitaski pisut helisid summutada) ja selle ettevalmistamise käigus tegin fotoaparaadiga ringi majale peale. „Remonditud“ alumise korruse fotosid vaadates mõtlesin kurvalt, milline on selle päikeselise kodu pahupool: sellist asja ei ostaks ju keegi!
Viimaks sai selgeks, et aeg on elukohta vahetada. Sest muidu varjutab kahetsus soetatud kinnisvara üle rahulolu kena kodu üle lõplikult. Uus kodu sai ostetud juba rohkem praktilise meele kui uljusega, dokumentide ja ehitusprojektidega väga põhjalikku eeltööd tehes. (anonüümne)
