Piipar Motorola - lugu kiiresti aeguvast kommunikatsioonivahendist
Malle tõi muusuemi piipari ning juurde räägib loo, kuidas 90ndate ajalehetoimetus püüdis uudsete kommunikatsioonivahenditega kaasa minna, kuid kahjuks jäi piipari eluiga mobiiltelefonide võidukäigu ees liiga lühikeseks:
Eelmise (20.) sajandi viimase kümnendi esimesel jooksul algas taskutelefonide ajastu. Mobiilid polnud Eestis veel võidukäiku teinud. Töötasin vabakutselise ajakirjanikuna, sest lehtede buumi ajastul, 90ndate alguses ootasid lehe lugusid nii tegutsevad väljaanded kui uued turule tulnud rahva lehed ja ajakrijad. Fotosid tehti siis veel filmidele - nii must-valgetele kui värvifilmidele. Kiired digipildid ja netiühendus oli siis veel tundmatu. Toimetused olid õnnelikud, kui said kuumi hetki pildistama paberil. Lugude jaoks oli vaja profifotograafie fotosid. Käiku läks küll minu isiklik seebikas Olympos, mille olin ostnud isiklike piltide tegemiseks. Siis aimamata, kui palju eluhetki pildistan selle sama seebikaga lehelugude juurde. "Otsi mind üles, kui loodele pilte vajad", ootas profifotograaf (siis Kirjandusmuuseumis, hiljem Postimehes töötanud Ove Maidla. Ove oli kontaktide loomiseks soetanud piipari, soovitas mullegi seda, et tööd operatiivsemalt teha.
Ühel 90-ndate alguse luulepeol (või oli see Lumepargi üritus?) reklaamitigi piipareid. Osta sai 1000 kroonist asjakest järelmaksuga (kokku 1100 krooni). Läksin reklaami ünge! Tegin seal samas lepingu piiparite maaletoojaga ja hakkasin maksma järelmaksu. Piiparit kasutasin vaid paaril korral. Ost oli kulukas (selle ja kohta) ja osutus väheotstarbekaks. Olin end rekaamist mõjutada lasknud. Turule tulid mobiilid. Ignoreerisin aastaid minitelefoni seotamist. Sel sajandil sain siiski mobla omanikuks. Ja mõtlen tagasi ajale, kus polnud lauatelefonigi, mobiilist rääkimata - mul ei jäänud ükski kohtumine ega üritus olemata ... Alles hiljem leidsin raamatukapist Motorola, mida ma praktiliselt ei vajanud ja mille ostu ma suisa unustanud olin.
